Mul on autodega eriline suhe. Sõidan igapäevaselt ringi 2005. a Toyota Avensisega, millel ees kilomeetreid pisut üle 493 000. Olen oma 21-aastase sõbraga läbi teinud kõiksugu seikluseid nii teel kui remondimeeste juures ja pean end vanade dislade osas võrdlemisi tugevaks teoreetiliseks eksperdiks. Aga elektriautod.... vot see on teine teema! Veel mõned päevad tagasi ei teadnud ma isegi, mis ühikuid tuleb kasutada, kui tahta rääkida aku mahutavusest, laadimisvõimsusest ja sellest, mitu kilomeetrit ühe laadimisega läbi saab sõita. Ja siis tekkis mul võimalus osa võtta Ignitise korraldatud elektriautode võidusõidust läbi Baltikumi.
Baltijos šalyseLaadimisvõrk
katab
90%
Soodustused
ettevõttele
Laadi Ignitis ON rakendus alla kohe nüüd!
Elektriautoga lähemalt tuttavaks
Sain talvel ühte elektriautot, Huyndai Ionic 5, pisut lähemalt uurida kui toimetasin telesaadet „Seiklusteks laetud“, mille raames Merle Palmiste ja Karmo Nigula elektriautoga pea 4000 km Tallinnast Ateenasse kulgesid.
Ka sellel ekipaažil oli saate raames esimene kord elektriautos pikemalt reisida ja uue ajastuga automaailmas lähemalt tuttavaks saada. Uus auto on ikka tore, see on selge. Tegelikult isegi palju toredam ja vastupidavam ja tõhusam, kui nii mina kui kaameraesised arvata oleks osanud. Aga see laadimisvõrgustik. Väike pinevus, kas kõik töötab ka näiteks Bulgaarias nii hästi kui meil. Jne. Nii palju küsimusi ja potentsiaalseid kohti, mis saates kindlasti põnevad, aga ise läbi teha... kõhe ja tüütu.
Kes saadet vaatas, muidugi teab, et ka see seiklus oli täielik õnnestumine ja andis loodetavasti paljudele julgustust samasugune teekond ette võtta. Kinnitan: natuke planeerimist, veidike õnne ja hea seltskond: road-trip läbi Euroopa on täiesti tehtav!
Mis me siis teame?
Kui aga kuulsin, et Ignitis korraldab Baltikumi suurimat elektriautode võidusõitu, tekkis mul suur soov ka ise kaasa lüüa. Ideaalne sisu keskkonnasaatesse „Jälg“. See on Kanal2 keskkonnateemaline seiklussaade, mida aastaid juhin ja toimetan ning elektriautodega kaasnevas on nii palju keskkonna ja jätkusuutlikkusega seotud aspekte, millest tegelikult peavad põhjalikult ainult entusiastid ja eksperdid, tavaline inimene aga vaatab uutele ilmaimedele umbusklikult.
Kas üks tavaline väikelinna pere teab täna, et meil Eestis on üks Euroopa külluslikumaid laadimistaristuid (kõige rohkem laadimisjaamu ühe elektriauto kohta) või et millal on oodata maanteedele ülivaikseid ja –võimsaid elektrilisi raskeveokeid? Transpordiameti andmetel on täna Eestis veidi alla 12 000 elektrilisõiduauto, kuid -rekkaid võib üle lugeda sõrmedel. Miks nii vähe?
Mida võistluseks vaja on?
Et elektriautode võidusõidust osa võtta, peab loomulikult olema võimalus sõita elektriautoga. Palusin auto osas abi oma ammuse autode testimise lemmik partneri Topauto käest, kes leidis mulle maaletooja käest võidusõiduks Hyundai INSTERi, väikse ja ökonoomse elektriauto, aku mahutavusega 49 kWh ja lubatud sõiduulatusega u 370 km.
Ka võistluskaaslane peab olema. Palusin endaga kaasa Ignitise e-mobiilsusjuhi Aleksandr Lilišentsevi, kellega saaks tee peal saate kontekstis läbi arutada, kuidas on lood laadimisvõrgustikuga täna ja tulevikus ning mis üldse energia-ettevõtte poolt vaadatuna kogu selles temaatikas oluline on. Olgu etteruttavalt öeldud, et lisaks sadadele kilomeetritele Aleksandri seltsis hüppasin võistluse käigus vahepeal ka Eesti ainsasse Nissan Micrasse ja tegin Läti pöörased kruusateelõigud kaasa Nordic Automotive Service OY turundusjuhi Henri Daumi kaardilugejana.
Lisaks tuleb starti jõudmiseks... kohale minna!
Minu esimene seiklus oli sõita üksinda Tallinn-Kaunas. Võtsin Topautost täis akuga auto ja vurasin teele. Vana disla roolist elektrikasse istuda on korralik kiirvisiit tulevikku. Auto hakkab kohe kurjustama, kui teelt kõrvale vaatad. Soovitab vahepeal puhata. Näitab möödasõite tehes spidomeetri asemel hoopis kaamerapilti ja üldse... otsib kogu aeg kontakti, et ma end üksikuna ei tunneks. Armas olen nii nähtud ja toetatud, aga tüütu ka. Aga auto ise oli võimas ja väle ja tundlik ja nii heas tasakaalus, et lausa lust sõita.
Kui olin Tallinnast väljas, hakkasin tunda pisikest ärevust: kui palju ma seda akut ikkagi usaldan ja kui tühjaks ma selle aku ikkagi sõita võin ja kas ma ikka järgmise laadijani jõuan. Selle kohta on termin ka: Range anxiety, mis pidi tabama just algajaid elektriautode juhte ning ajaga mööduma.
Otsustasin teha peatuse Tikupoisis ja elus esimest korda ise elektriautot laadida.
Väga hea, tuntud kütusemüüja äpp oli olemas ja kõik tundus väga loogiline. Ühendasin auto ja laadija, valisin vajaliku laadija ja.... mitte midagi laadimisautomaadi ekraanilt ei näe. Esimene mõte on ikka see, et ekraan ei tööta ja noh, kontrollisin autost ja telefonist, kas need kilovatid ikka voolavad mu autosse või mitte. Auto laadis. Midagi ei särisenud. Midagi ei praksunud ja aku täitus märkimisväärse kiirusega. Kõik töötas. Peale selle laadimisjaama ekraani. Kuniks taipasin polaroid-klaasidega päikeseprillid eest võtta.... Siis töötas ka see ekraan. Võid ka teinekord proovida, kui tundub, et kuidagi tume on...
Laadimisjaamad
Edasi sujus kõik ladusalt. Olin Cesisesse Lätis kokku leppinud veel ühe ägeda intervjuu Scania jätskusuutlikkuse juhi Jurgis Ansfeldsiga ja samal ajal, kui meie arutlesime elektrirekkate tuleviku üle, laadis mu INSTER IgnitisON võimsas laadijas. Ignitise puhul on ülihea see, et sama äpiga saad laadida üle kogu Baltikumi ja kogu energia, mida kasutad, on toodetud taastuvatest allikatest. Mulle on need olulised argumendid.
Seetõttu tegin just Ignitise laadmisjaamas oma range anxciety leevendamiseks ühe väikse laadimissutsu kusagil Leedus, enne Kaunast veel ning juba pärale jõudes lasin akul kolmanda teenusepakkuja juures rahulikult 97% peale täis tiksuda, et siis ise rampväsinuna hotellis oma akusid laadida.
See laadijate leidmine ja teekonna planeerimine on kindlasti asi, mida lihtsalt natuke harjutama peab, et teel tõeline turvatunne tekiks, aga nii minu isiklik sõidukogemus kui talvel elektriauto teekonda Tallinnast Ateenasse kaasa tehes kinnitavad, et see kõik on täiesti tehtav ja mugav ja läbimõeldud. Suurimat segadust tekitab teenusepakkujate rohkus ja see, et tuleb palju vastavaid rakendusi alla laadida. Aga kui nendega jahmerdada ei viitsi ja oled valmis autosse särtsu saamise eest natuke rohkem maksma, leiab mitmeid universaalseid üleriigilisi laadimisäppe, mis katavad paljude teenusepakkujate laadimisjaamu.
Võistluspäev
Nagu ikka, hüppan ma alati pea ees seiklustesse sisse ja alles siis hakkan vaatama, et millesse end päriselt seganud olen. Teadsin küll, et Ignitis on elektriautode võistlust korraldanud tegelikult juba 12 aastat ning ka seda, et alles teist korda võetakse sõit ette Leedust väljapoole.
Mul polnud aga aimu ka, et võidusõit elektriauto-entusiastide seas sedavõrd kaalukas sündmus on. Pea 70 ekipaaži Baltikumist ja Soomest. Viimased elektriautode mudelid. Üks uhkem ja võimsam ja erilisemate tulede-viledega kui teine. Tõelised tipud. Tõeline paraad. Ka raskeveokid. Autod, mida Kaunas-Tartu (kus võistlus lõppes) otsal isegi laadima ei pea. Nii mahukad akud. Olin pahvistatud. Kümned foto- ja videograafid. Igale detailile oli mõeldud.
Ka minu väike INSTER tuli võidusõiduks hoolega ette valmistada. Saime hunniku kleepekaid, mis tulid kõik juhendi järgi autole kleepida. Kes tegi valesti, pidi stardis uuesti tegema.
Salongi paigaldati kaamera ja reaalajas kiirust jmt salvestav GPS-seade, mille põhjal kontrolliti võistlejate kinnipidamist liikluseeskirjadest ja marsruudivalikut. Võistelda sai kahes kategoorias: äri ja turism. Äriklassi eesmärk oli teha liiklust rikkumata võimalikult hea aeg, turismiklassis tuli aga läbida võimalikult palju kilomeetreid. Mina jätsin kogu võistlusreeglistiku oma ägeda võistluskaaslase hooleks ja ei tea päris täpselt senini, mida kõike meilt nõuti ja oodati. Võib-olla just seetõttu saime minu roolis oldud aja eest omajagu trahviminuteid, tunnistan muigamisi.
Autod olid akuvõimsuste järgi jaotatud erinevatesse kategooriatesse, et oleks ausam võistelda. Stardis oli näiteks mitmeid nii võimsaid masinaid, kes ei pidanud end teekonnal Kaunas-Tartu kordagi laadima kuni meiesugusteni, kes pidid tegema vähemalt kaks korda laadimispausi.
Mina ja mu võistluskaaslane Aleksandr startisime äriklassi arvestuses.
Teadus ja elektriautod
Kogu tänavune võidusõit oli tehtud koostöös Baltikumis teadust propageerivate asutustega. Nii alustasime teekond Kaunase teadussaarelt (must visit!), tegime kohustusliku võistluspausi Cesise kosmosekeskuses Lätis (mine sinna ka kindlasti!) ja lõpetasime võistluse Tartu fantastilises Ahhaa teaduskeskuses, mille külastus peaks igale suurele ja väikesele lihtsalt kohustuslik olema. Ahhaa ägedad teadusepopulariseerijad, kes igas peatuspunktis teadusteatrit tegid, palusid oma võistluspartneriks Scania viimase generatsiooni elektrirekka, mille roolis ka mina istunud olen. Muuseas, see rekka sõidab ilma käruta Kaunas-Tartu otsa ära ilma ühegi laadimispausita ja ma olen tõenäoliselt ainus inimene maailmas, kes on enne sõitnud elektri-rekkaga kui tavalise elektriautoga.
Teekond
Kahekesi tagasi seigelda oli palju ägedam kui üksinda Kaunasesse sõita. Teemasid, mida peaaegu tööpäeva pikkusel teekonnal ajakirjanikuna uurida ja eksperdina vastata, on mitmeid. Lisaks kõik teletehnilised sekeldused, mis meie teekonnale omajagu vürtsi andsid.
Tõele au andes... Lõpetasime oma arvestuses eelviimastena, aga ei kurvastanud sugugi.
Kogu see taristu, laadimisvõimsused ja –kiirused ning veel kümneid olulisi asju sai mulle palju selgemaks ja loogilisemaks. Kadus hirm ja Aleksandri kõrval ka range-anxciety. Sest kogenud elektriautojuhid teavad, et tõenäoliselt on uus laadija lähemal kui tühi aku.
Aga mis see siis kõik maksis?
Eestlastele meeldib ikka rahast ka rääkida ja ega ka mina selleta saa. Kui palju mul siis auto laadimiseks raha kulus? Teekonnal Tallinn-Kaunas-Tartu-Tallinn laadisin autot ainult avalikes laadimisjaamades (mis kodulaadijatega võrreldes küll mitu korda võimsamad, aga ka märkimisvääselt kallimad) ning maksin kogu sõidu Tallinn-Kaunas-Tartu-Tallinn marsruudil kokku veidi üle 70 euro. Mu vana hea dislaga oleks sellise sõidu hind vast kaks korda kallim olnud.
